Lihtne kodu maal (08. veebr)



Meie keeruliste hoonete ehitamise oskus paraneb pidevalt. Peame loomulikuks eluruumide kõrget ruutmeetrihinda ja oleme unustamas, kuidas ehitada lihtsaid ja odavamaid, et mitte öelda lihtsurelikule kättesaadavaid, erahooneid.

Lihtne ja samas kvaliteetne pereelamu tuleks sobitada maakeskkonda. Selle kohta on „vabavaralise” radikaalide erakonna aastate eest välja antud nn. Hundiraamatus öeldud nii: „Riigi vabade maade arvelt eraldatakse lastega peredele ja sundüürnikele krunt isikliku eluaseme ehituseks. Riik tagab uute eluasemete kommunikatsioonid. Krundid on kodanike vahel vabalt võõrandatavad.”

Nii on loodavad noorteasumid ja oskuslike töökohtade loomise programmi läbi välditav ka pealinnaväliste alade „ääremaastumine”. Niisuguste töökohtade ja rakenduste loomine nõuaks muidugi meie riigi sisepoliitika põhjalikku läbi vaatamist ja kohendamist, aga – pakkuge parem lahendus!

Maa-asumites, kus majad asuksid piisavalt hajutatult, et tagada privaatsus, saab kasutada kütteks meie varjatud loodusrikkust – puidutööstusele sobimatut küttepuitu, mida rikneb Eestimaa metsades tohututes kogustes. Taas kaks kärbest ühe hoobiga, kui riik ei rakenda siin riigimetsade „jõulukuusepoliitikat” või ei pane risu kogumist, nagu ta näiteks õngitsemisega teinud on, maksu alla.

Elektri tarbimine oleks mõistlikes piires, seda ütlen isikliku kogemuse pealt. Kasutades ca 2 ha lehtmetsast saadud loomulikul viisil kuivanud puitu ja kiiresti taastuvat sarapuuvõsa, püsib poolteistkordse 8,5x11 m välismõõtudega maja 75 m² alakorruse elektrikulu tasemel 15–20 €/kuus (ca 100 kWh, öine ja päevane tariif). Seda ilma elektri kokkuhoiu vaevata ja moodsaid päikese- või tuuletehnoloogiaid kasutamata.

Ehkki mainitud hoonel on rida puudusi, mahub nii madala fossiilenergia kuluga maja aastal 2020 rakenduva „ligi nullenergia” direktiivi raamesse. On ülioluline, et me selliste direktiivide väärtõlgenduste tulemusel meie rikkast looduskeskkonnast tulenevaid eeliseid ei kaotaks!

Lihtsa põhiplaaniga traditsioonilise püstkatusega maja infomaterjal peaks olema riikliku kinnitusega, teatavate variatsioonidega ja muidugi vabalt kättesaadav. See peaks sisaldama täiuslikke ehitusjooniseid, tehnilisi kirjeldusi, fotosid prototüübi ehitusstaadiumitest, õppevideoid, materjali ja ajakulu arvestusi.

Betoon võib kõlada paljudele hirmutavana, kuid väljast korralikult soojustatud ainult 10 cm paksusega betoonist kandesein toimib ka soojussalvestina. Sellist ruumi võib kütta ükskõik millise odava metallkaminaga, kartmata liiga suuri temperatuurikõikumisi. Mainitud majas kütab enamik aastast alakorrust metallpliit, millest kiirguv intensiivne soojus kiviseintes neeldub, tagastades sooja ruumi ka pärast kütmise lõppemist. Loomulikult on pliidil ka veeahel, kuna tarbevee soojendamine põhjustaks olulist elektrikulu.

Betoonist kandekonstruktsioon võiks kerkida spetsialistitööna ühistu hallatavate, täpses mõõdus korduvkasutusega betoonirakiste süsteemi abil ja ka katuse paigaldaksid oskustöölised. Selle järel saab kodurajaja täiuslike infomaterjalide abil ise ehitust jätkata – paigaldada korraliku välissoojustuse, laudvoodri, aknad ja uksed jm. Kvaliteetsete betoonist siseseinte, põranda ja vahelae ehk „tooriku” ehitamine eluruumideks ei erine oluliselt korteri remondist, mille kogemus on paljudel.

Tänase seisuga, eeldusel, et kandekonstruktsiooni rajamine oleks optimeeritud ja vajaliku tehnikaga toetatud, oleks väljast täiesti valmis sisetöödeta maja maksumuseks 22 tuhat eurot (põhiliselt materjali hind). Kui otsida tarkust ka materjali ühistuliseks hulgiostuks või tootmiseks, võiks valmisehitatud alumise korrusega 8,5x11 m välismõõtudega maamaja hind mahtuda 30–40 tuhande euro piiresse.

Meie tänane ehitusseadustik lubab rajada alla 60 m² pindalaga hooneid ainult projekti ja ehitusteatise alusel ehk vähema bürokraatiaga. Tuleb pidada võimalikuks, et väikese maja valgustuseks ja tehnikaseadmete tarbeks vajaliku elektrivoolu suudab toota ka akudega varustatud päikesepatarei. Me peaksime julgema sellisest rahalisest ja energeetilisest sõltumatusest vähemalt mõelda.

Tühiste kodukulude, kuid miks mitte ka olulises osas ise oma põllumaal toodetud tervisliku toidu najal oleksid maaelaniku püsikulud nii madalad, et puhtratsionaalselt võiks tunda ka miinimumpalga saaja end rikkamana kui rohkete kuludega seotud kõrgepalgaline linnaametnik. Nii saaks kujuneda maaettevõtluse konkurentsieelis erinevalt täna valitsevast pimesi suuremate palganumbrite suunas tormamisest.

Mida arvate? Vaielge!

Saarlane Tiit Tilk

Tartu HLÜ liige