Ühistulehe lugeja kiri ühistegevusest (08. veebr)



Olen mõelnud ühistegevusest palju ja olen mõelnud ka ühisest tegevusest. Kas need on ikka ühed ja samad asjad? Kui me teeme midagi ühiselt, siis võib see olla ainult üks kord nagu talgud ja siis võib alati kellelegi meelde tuletada, et näe, mina sulle tulin appi – nüüd pead sina mulle ka appi tulema. Aga ühistegevus, see oleks nagu midagi suuremat, mis niipea otsa ei saa.

Ja siis ma olen aru saanud, et tegelikult peaks ühistegevus olema riik, mis kestaks põhiseaduse järgi läbi aegade. Ja siin hakkab minu mõistus otsa saama, sest riik nagu ei võtaks ühistegevusest osa, vaid seab teele takistusi. Seadused ja määrused on ju enamalt jaolt selleks, et takistada ja piire seada. Ainult mõni üksik on selleks, et (ebanormaalsusel) piire lahti lasta.

Nüüd ongi vastuolu käes. Rahvas tahab teha ja elada, aga see nn riik ütleb, et ei tohi. Sellel kõige kõrgemal tasandil ma ei tahakski nii väga sõna võtta, aga see peegeldub alla välja. Lähed sa vallas ametniku juurde, tema saadab su teise juurde, soovitab (käsib) palgata spetsialisti, kirjutada veel hulk pabereid, mida mitte keegi sisuliselt peale selle paberi olemasolu kontrollida ei suuda, käsib e-riigis käia isikutuvastamisel jne. Ometi peaks meie riik olema ühistegevuse kehastus. Ja neid seadusi ja määrusi ja haldusakte tuleb järjest juurde.

Peale selle mõeldakse neisse veel igasuguseid uusi sõnu välja, mille kallal või mille mittekasutamise pärast võib vinguda. Olgu nendeks siis „harvikhaigused“ või seesama „panustamine“, mida tehakse igasse nurka, aga millest keegi õieti aru ei saa. Ja mis kõige hullem, tundub, et iga niisuguse seaduse või määrusega tuleb juurde neid, kes peavad selle kasvõi paberi peal täitmist kontrollima ja saavad nüüd nina püsti ajada ja su koju uute paberite järgi saata. Ja muidugi võimalusel ka trahvida.

Tundub juba, et neid viimaseid on rohkem kui neid, kes siin midagi veel teha tahavad. Siit ka minu ettepanek ühistegevuseks. „Riik“ hakaku eeskuju näitama, tehku ise ka midagi peale seaduste ära. Ja tehku õigeid asju õigel ajal, õiges järjekorras ja õigel hulgal.

Näiteks see „tasuta“ bussisõit – pangu käima üks „riigiliin“, siis teine jne. Ja pangu need käima seal, kus kõige rohkem vaja on. Või tehku üks eeskujulik riigipolikliinik, kus haigele saab kiiresti ja põhjalikult diagnoosi panna, siis teine ja kolmaski. Nii hakkab ka „riik“ tasapisi meie ühistegevuses kaasa lööma!


Timo Kalaus, EV kodanik, Tartu HLÜ liige