Vabadus ehitada Eestit* (08. veebr)



Maailmas on palju suuri sõnu, osa neist on ka väga suured. Aga ka sõnad olid kunagi väikesed ja kasvasid suurteks vaid ajapikku.

Foto: Ühistu tootlikkuse esimene suursammas Aadu on kerkinud oma kõrgusse. Meie lehe järgmises numbris näete juba, kuidas ta oma jõuliste tiivikulabadega tööd vehib teha ja loete ka esimesi arvandmeid.

Suur sõna kannab endas suurt mõtet, millest peab jätkuma teisele inimesele, kogu rahvale. Mõni sõna on nii võimas, et sellest jätkub ka kogu inimkonnale. Kõige suuremad sõnad on teada vaid vähestele ja ka need vähesed ei ütle kõige suuremaid sõnu igaühe kuuldes välja.

Mõelge, kui suur on esimest korda õigele inimesele öeldud sõna „armastan” ja kui väike on ta rahvale ja inimkonnale – temast on lihtsalt vähe, kuigi teda võib korrutada kõva häälega ja igal viisil. Vabadus. Kui suur oli see sõna siis, kui teda veel ei saanud ja mõneti ka ei tohtinud välja öelda ja kui väikseks ta muutus, kui igaüks hakkas nõudma endale oma vabadust, enamasti teiste arvelt.

Juba väga ammu küsiti: kas vabadus millestki või vabadus millekski? Mingem selle küsimuse juurde meie oma ajaloo vaatevinklist. Millest me vabanesime? Nõukogude võimust! Milleks me vabanesime nõukogude võimust? Ja nüüd olemegi hädas, sest see, kellega me arvamusi vahetame, peab ilmselt põrutama traditsioonilise „kas sa tahad nõukogude võimu tagasi või?” kaardi.

Teine võimalus on, et ta hakkab rääkima liitumisest Euroopa Liidu ja NATOga. Aga küsigem, kas liitumine Euroopa Liiduga saab olla eesmärk või on see vahend allumaks uue suurriigi pealinnast tulevatele seadustele ja enese taasmahasalgamisele, mis näikse juba olevat järgnenud taasiseseisvumisele?

Kas liitumine NATOga on eesmärk või vahend, andmaks agressiivsele suurriigile vaba voli paigutamaks oma relvi meie ajaloolisele maa-alale? Mida me oleme teinud?! Kas me selleks tahtsime saada vabaks? Vabaks oma maast ja iseolemisest – praegu oleme siin juba ju teiste armust.

Piisab sellest, et kellegi lobitöö tulemusel leitakse, et sinu maa ja maja või ettevõtte koha peale peab „strateegilise kaitse huvides” tulema sõjaline objekt või hiigelraudtee, kui ta tulebki, umbes nagu Nursipalu raadamine. Selle tagab üksainuke pisike verbaalnoot 9. juunist 2015.

Piisab sellestki, et kellegi lobitöö tulemusel oleks vaja kehtestada tsensuur ja komandanditund ja väänata pea peale kõik põhiseaduses märgitud põhiõigused, vabadused ja kohustused. Selle tagabki põhiseaduse täiendamise seadus 14. septembrist 2003.

Vabadus. Kui suur oli see sõna siis, kui tema tähendust veel tunda ei saanud ja mõneti ka ei tohtinud välja öelda. Ja kui väike on ta täna, kui teda isiklikult endale nõuavad „rahvaliikumised” ja „vaimuhiiglasteklubid”, feministid ja homoseksuaalid, veganid ja nudistid, pornokirjanikud ja „vaimselt okupeeritud”.

Ma tahan, et me saaksime vabaks kõigist oma õiguste ja vabaduste eest virisejatest, et meil oleks üks suur ühine vabadus kõigile – vabadus ehitada Eestit!

* See jutt on taiplikule, ärge häbenege kauem mõelda.

Margus Lepa

Nõmme Raadio tegutsetaja